AURAVAHETUSE LOOD

Anneli lugu I Katrini lugu I Liisi lugu I Mari luguMariani lugu

Enne ja peale auratransformatsiooni * Katrin * juuli 2015

Elu enne ja peale auratransformatsiooni – on seal mingit vahet, olulist erinevust? Olen vanem ja targem – seda ikka, seda nagunii, paksunahalisem ja teadjam olen ka – see aga on justkui elu loomulik kulg, kas pole? Maailmakorrast ja asjadest arusaamisega on mul raskusi alatihti, nüüd olen olukorraga juba harjunud ja aktsepteerin end just sellisena ning ei püüa end vägivaldselt peasuunda keerata. Ehk on just see AT „teene“?

Mul on väga hea meel, et Mari mulle AT tegi. Mingit järsku muutust ma ei mäleta, protsessid, mis tänaseks mõneti hoogustunud, on alguse saanud juba aastaid tagasi. Meenub näiteks aastatetagune nõelravi, kus selga pandud nõel oli mõeldud just tahtejõu kasvatamiseks:)

AT-st huvitusin eelkõige füüsilise tervise pärast. Kui hakkasin aru saama, et see sõltub suuresti vaimsest tervisest, ja tõdesin, et jõuline „rauatagumine“ ehk ainult füüsiline treening loodetud kasu ei too. Ja kasu peal oleme me siiski ju kõik väljas. Ka isetu teenimine ja heategevus on ju selle mõnusa kõhutunde või soojuse pärast ümber südame ning naerukortsud vanas eas on asi, mille pärast tasub vaeva näha!

AT on mind ohutsoonist täiega välja tõmmanud, seda küll. Mis oli enne, mis pärast? Pole ju oluline ja tähtis. Mina olen ikka mina. Kui oleks teadnud, et „vananemine“ on nii mõnus, oleks seda ehk kiireminigi teinud:) Ma usaldan elu – jäägitult. Ma tean, et kõik on just täpselt nii, nagu peab, ilmtingimata. „Ja nii see on.“

Mida olen võimeline tegema oma uues olemises peale transformeerumist, millega varem oli pehmelt öeldes raskusi * Mari * oktoober 2013:
–   tundma end kaitstuna;
–   elama päeva lõppu ootamata;
–   tegema ühte asja korraga;
–   looma isiklikku aega ja ruumi;
–   moodustama entusiastlikult kõneldes lihtlauseid;
–   nautima tümpsu, mida kostab kellegi autost või aknast;
–   poodlema kiiresti;
–   esitama oma nõudmisi leebel häälel;
–   kuulama muserdumata ära kõik kaasinimeste mured;
–   näitama head nägu ja tundma samamoodi;
–   leidma põhjuseid, miks teha midagi enda jaoks;
–   taluma maailma mitmepalgelisust ja tuvastama selle allikaid;
–   hoolima ka nendest, kes käivad närvidele;
–   ütlema „jah“ ja „ei“ süüd tundmata;
–   eristama selgelt kehalist ja vaimset väsimust;
–   suhestuma inimestega nende reaalse käitumise järgi;
–   tunnetama oma jalgu Maaga ühenduses;
–   otsustama kehalise liikumise kasuks mõtlemise asemel;
–   vastama öistele telefonikõnedele ilma pahandumata;
–   lippama viiendale korrusele hinge tõmbamata;
–   mitte tundma vastutust kogu inimkonna eest;
–   kohtlema ka teiste lapsi tõepoolest võrdsetena;
–   mitte reageerima tingimuslikule armastusele;
–   säilitama rahumeelsust rahvahulkades viibides;
–   tundma siirast rõõmu võõraste inimestega suhtlemisest;
–   nägema nalja ka seal, kus seda põhimõtteliselt pole;
–   inspireeruma välisest ja maisest tühjast-tähjast;
–   välja ütlema oma mõtteid, hoolimata sellest, kes kuulab!

Elu on käsitöö * Mari * oktoober 2013

Mul oli kunagi üks tark käsitööõpetaja, kes pani meile südamele: “Käsitöö on niivõrd aeganõudev tegevus, et seda ei tasu kunagi üles tõmmata. Kui midagi ei meeldi, tehke sellest midagi muud!”

Ka minul oli varasemalt komme omatehtut julmalt üles harutada. See kehtis isegi elusituatsioonide ning suhete kohta. Kui midagi ei meeldinud või ei sobinud, siis likvideerisin lihtsalt kogu kupatuse. Kokkuvõttes mõjus asi ikkagi mõnevõrra destruktiivselt, tuleb tunnistada.

On väga huvitav jälgida ja kogeda, kuidas uues energias olen ma võimeline looma uut millest iganes – igas asendis. Kui käsitöös midagi untsu läheb, võtan kiirelt teise suuna ja see, mis välja kukub, on paremgi, kui eelnevalt plaanitu. Ning kahtlemata on elugi ülimalt aeganõudev üritus! Ei haruta mina enam seda üles, vaid loon aina uusi vorme ja mustreid. Ja “vanaks” või “sobimatuks” ei nimeta ma sellest enam sekunditki.

Minu auratransformatsiooni lugu * Liisi * detsember 2012

Minu esimene kokkupuude transformeerunutega oli täiesti muljetavaldav. Nimelt toimus Sännas üks permakultuurialane koolitus, kuhu olid kokku tulnud väga mõnusad inimesed. Ometi, kolm meie grupi liiget olid teistsugused. Eriti hästi sain sellest aru kallistamisel. Neil oli ümber nagu tohutu võimas ja värviline energiakott. Küsisin siis nende käest, et mis teiega teistmoodi on? Marian oli üks nendest ja temast saigi minu ja mu abikaasa (Marian transformeeris meid üheaegselt) Auramediaator.

Transformeerimise protsessist mäletan veel seda tunnet, kui vana aura oli juba ümbert ära ja uut veel polnud (sest abikaasal võttis esimese protsessi läbimine veidi kauem aega ja mina “ootasin” teda järele). Selline kõledal tuulepealsel lumisel künkal paljalt olemise tunne. Hiljem, kui uus aura juba ümber oli, siis olin väga tänulik, et mul ei tule kogeda pikaajaliselt ilma aurata olemist ning ilma abita uue aura loomise üritamist (nagu vist paljud inimesed ümberringi iseenesest teevad), sest siis oleksin arvatavasti seda kõledat ja tühja tunnet pidanud kaua ja teadmatuses taluma.

Peale transformatsiooni oli selline mõnus täis tunne. Marian oli mind ka „korralikult maa külge kinni õmmelnud“, nagu ta ütles. Maandumine andis ennast kohe tunda. Nimelt järgmine päev viiulitunnis (hakkasin alles sellel sügisel õppima) imestas õpetaja, et kuidas mul poogen nüüd nii ilusti raske ja maadligi on!

Oluliselt vähemaks on jäänud igasuguseid sundmõtteid (igasugu pisiasju, mida kogu aeg oleks vaja

Mina peale auratransformatsiooni * Anneli * oktoober 2013

Olen tähele pannud, et ma olen muutunud palju rahulikumaks kui enne auratransformatsiooni. Ma ei lähe närvi või endast välja nii tihti, kui enamus mind ümbritsevatest inimestest. Tunnen ka, et minu intuitsioon on muutunud tugevamaks. Ma olen rohkem õigel ajal õiges kohas ja ma suudan leida kergemini asju, mida ma otsin või ootan oma ellu.

Ja kui ma tunnen, et olen “laiali”, siis ma võtan aja maha ja üritan ennast kokku koguda (puhastada oma energiaid, mõtteid), tõmmata oma energia enda juurde. Olen väiksest peale tundnud, et ma olen väga laiali ja oma energiast tühi. Peale auratransformatsiooni tunnen oma energiat enda ümber ja see on väga hea tunne, olla omas energias.

Mulle tundub, et asjad minu elus liiguvad ja muutuvad kiiremini. Samas tunnen ka, et ma valin rohkem inimesi enda ümber – vanasti ma ei pööranudki sellele tähelepanu. Valed inimesed kaovad kiiremini minu ümbert. Tundub, et kaitsekiht on tugevamaks läinud.

Olen ka tähele pannud, et tööd enda kallal peab ikka edasi tegema – end puhastama, võõrast energiat ära saatma, tasakaalustama jne. Aga mida rohkem enesega tööd teha, seda paremaks lähevad ka kõik muud asjad. Mida rohkem me sisemiselt kasvame, seda rohkem me suudame muuta maailma enda ümber paremaks.

Minu kogemus * Marian * juuli 2010

Minu kogemuse järgi on auratransformatsioon (AT) parimaid asju, mis on minuga juhtunud. Nüüd on uutmoodi toimimine saanud juba nii omaseks, et vahepeal kogetud raskused hakkavad ununema. Tagasi vaadates on ometi selge, et ilma nende muutuste ning taipamisteta polekski olnud võimalik edasi liikuda. 

AT annab tugeva tõuke kõiksuguste enese teemadega töötamiseks. Protsessid juhtuvad ka siis, kui enese mõistus kõigest aru ei saa. Vahest on isegi parem, kui ei saa. 
Vaimsete püüdlustega inimestel aitab AT olla maisem, sest pärast AT-d toimuva kristalliseerumise põhiidee seisnebki vaimu ja keha kokkusaamisel ning harmoonia leidmisel.
Selles elus oleme kehastunud vaimud. Seega pole siht hetkel taevas ega ka maa, vaid just nende kahe vahel olemine, tasakaalus.

AT on loogiline ja lihtne protsess. Maa energia lihtsalt liigub selles suunas ning inimeste mõistused valivad siis, mida teevad.
Lapsed ei vaja auratransformatsiooni, kuna nende “operatsioonisüsteem” on juba kaasaegne. Praegu sünnivad kristall-lapsed, kes teavad täpselt, mida nad siia toimetama on tulnud.teha jne). Olen rahulikum. Siin ja praegu. Aga öösel on see-eest igatsugu varem kohatud rahvast ja värki näha. Vähemalt alguses oli see nii. Kuna Marian andis kaasa informatsiooni, kuidas igal õhtul enda aura ilusti üle kohendada, siis võib-olla tõmbasin oma energiat lihtsalt vanadest kohtadest enda juurde tagasi (ja pidin seda läbi töötlema).

Armastan oluliselt rohkem iseennast või mitte ka päris nii, armastus on lihtsalt siin, minu juures olemas. Mul ei ole enam tunnet, et pean kogu aeg midagi tegema, kuhugi minema, kõik asjad on siin olemas.

Läksin auratransformatsiooni kogema eelkõige selleks, et saaksin oma lastega paremini hakkama (ühe tuttava paari kogemus). Ja tõesti, ma olen nendega nüüd rahulikum. Kui nad midagi teevad, mis mind varem võis väga torgata, siis nüüd on tunne, nagu oleks mitu vatitekki vahel

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s